Reede oli nii uimane päev, et ... loobusin postituse tegemisest ja ütlesin endale, et kirjutan selle siis kui olen välja puhanud.
Pulm oli kena ja pidu tore. Terve peo aja vasardas peas mõte, et mingi hetk peaksin ma oma perele selgitama, et miks ma olen "poissmees" ja selleks ka ilmselt jään. Ja siis vaheldus see mõtisklusega sellest, et kas seda "väljatulekut" on mõtet planeerida, kui mul pole Sind. Ja selgeks ma seda ei mõelnudki.
Peojärgsel hommikul tegin väikse jalutuskäigu musukivi juurde läbi vihma ning kõik tundus nii masendav. Tagasi tulles ütlesin vanematele, et mul on tööasju vaja kiirelt ajada ning jätsin hüvasti.
Kõik see ootamine on nii piinav ning haiget tegev. Sõnumid, mida ma Sinult saan ajavad ind segadusse: kord on nad positiivse tooniga ja siis jälle ükskõiksed. Endiselt pole mul hinges aindustki, et mis meist saab. Et ma ei suutnud niisama vaikida siis ma natuke tülitasin Annelit facebookis. Võibolla ütlesin ma midagi, mida poleks pidanud. See kindlasti jõuab varem või hiljem Sinu kõrvu ja siis saad sa pahaseks mu peale.
Ma otsisin üles ühe vana tuttava ja hakkasin temaga MSNis suhtlema. Ta nimi on Kristo, elab Tallinnas. Viimati kui me suhtlesime siis ma ei teadnud ta nimegi, tal oli oma mees ja üldse jäi ta mulle positiivsena meelde. Nüüd on temagi elu muutunud ja ta jageleb mingitel teemadel oma endisega. Ma andsin talle oma Elisa numbri ka. Ja ta helistab mulle nüüd vahel, et rääkida. Aga eks neist jutuajamistest saan ma edaspidi siin ilmselt kirjutada.
Üks asi siis meie suhte kohta, millest ma reedesel päeval mõtlesin: me oleme toetavad teineteise suhtes. Küll võib olla, et me ei ole parimad lohutajad, kuid oma südames me teame, mida tunneme. Kui vaid me oskaks seda paremini väljendada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar