Eile ... sain ma sõnumi. See tõi koheselt mu näole naeratuse, mida ma mitte kuidagi poleks suutnud ära hoida. Sundimatu hea meel ühest väiksest sõnast. Ilmselgelt oli mõju suurim just sellel, et see oli Sinult!
Ma loodan, et mu lootusi see nüüd asjatult veelgi kõrgemale ei tõstnud. Aga hetkeks tekitas küll tunde, et sadade aastate pikkune jää oleks kui sulama hakanud. Nii oligi mul terveks õhtuks hea tuju, kuigi ma saatsin veel lõpus ühe sõnumi, millele vastust ei tulnud (nagu kokku leppisime ei peagi igale sõnumile ilmtingimata vastama) siis loodan, et mu mõttest ei saanud Sa valesti aru. Kui mina olen valmis juba praegu meie suhet jätkama ja igatsen sind lihtsalt meeletult siis samas olen ma ilmselt valmis sulle ka veelgi enam aega andma. Aga eks selle vajaduses saame selgust hiljemalt 10 päeva pärast.
Täna ma ei saa üle ega ümber meenutamast meie käiku Helme kanti. Koobastesse minek jäi ära, mälukaardi unustasin fotokasse panna, kuid väikest jalutuskäiku Taagepera lossi juures ma ei unusta kunagi. Imelik, siis polnud ju veel teadagi, et mu õde seal võiks pulmad teha. Aga ei maksa otsida märke igast väiksest asjast ;) Ehk siis kõik need käigud, mis me oleme Viljandi lähiümbruses teinud, on olnud nii mõnusad. Ma tahaks neid veel ja veel ja veel. Ja rääkimata reisidest kaugematesse paikadesse, et sealseid matkaradu tallata ... koos :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar