Eile õhtul võtsin üle pika aja kätte raamatu ... õhtu oli lihtsalt nii üksildane. Lubasin Sulle (mõistsin, et kui keegi seda blogi kunagi loeb üldse siis oled see Sina ja niimoodi ei ole vaja nimesid) ka eile, et ei tülita enam sind sõnumitega. See on mulle raske. Mõttes soovin ma sulle head ööd ja mõttes ütlen ka tere hommikust. Kell 10 Sinu tööpäeval mõtlen, et nüüd asud sa rügama. Hoian pöialt, et sul läheks hästi ja sa end seal ei vigastaks.
Täna hommikul lugesin üht artiklit selle Norra juhtumi kohta. Seal oli ära toodud ema ja tütre vaheline SMS-suhtlus. Enim jäi silma tütre sõnum, kus ta ütles emale, et isegi kui ma vahel halvasti käitun, ma armastan sind. Seda tahaks mina Sullegi praegu öelda. Ma soovin, et mu kätel oleks jõud kõik ühe paiga heaks teha. Ma teeks sulle pai ja sa tunneks, et mu armastus on tõeline ning vajalik Sulle. See on minu unistus.
Tänase päeva meenutus meie suhtest tuleb suhteliselt hilisest ajast. Olime Pärnumaal selle järve ääres ja ma muudkui filmisin sind. Üks hetk liikusin ma selg ees ja siis sa ütlesid, et ma oleks ettevaatlik. Videos on näha su näoilme ja see on ehtne hoolimine. Ma siiani ei usu, et see hoolimine on kuhugi kadunud.
Neeger tunneb sinust samuti puudust. Ta on minu külge klammerdunud ... ehk kardab, et minagi kaon ära?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar