Eile õhtul kobisin varakult voodisse. Telerist olid sisutühjad saated ja nii saigi mindud puhkama. Mõtlesin nagu ikka kõigele, mis olnud viimase aasta sees. Tahaksin täna 2 asja kohe mainida meie suhtest, mis jäänud eredalt meelde. Eks ma pärast kahetsen kui lõpus mõni puudu jääb, kuigi ma ei usu.
Esiteks mulle meeldis, et 2 väga olulist elusolendit leidsid kuude möödudes ühise keele ja leppisid teineteisega enamvähem. Eriti meeldis mulle kuidas Riho hoolitses Neegrikese eest, kui ta peale oppi taastus. Rihos on olemas kõik hea ja ilus, kui ta laseb sel vaid esile tulla. Teine asi ongi otseselt sellega seoses. Kui ma lollil kombel vigastasin oma silma, tuli ta minuga kiirabisse kaasa. Seal nägin ma esmakordselt temas sellist tõelist hoolimise pilku. Mul oli sel hetkel nii kahju, et ma meie ilusa õhtu olin rikkunud oma käpardlikkusega aga tundsin, et see on üks õige inimene minu jaoks. Nii avaski ta oma tee minu südamesse, kust siiani pole ma suutnud teda välja juhatada. Eks peamiselt seepärast, et ma lihtsalt ei taha. Väga tühjaks jääks mu elu ja hing :(
Aga pöidlad pihku ja ootame veel 12 päeva :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar