Kuues päev

Nonii, täna siis tuleb 2 sissekannet, kuna reedel ma olin laisk ;)

Põhiline osa päevast oli see, et ma tegin Sulle raamatu. Loodetavasti jõuab see ilusti Sinuni. Ma panin sinna sisse mõned üksikud mõtted. Olulisima jätsin viimaseks. Loodan, et see pole Sulle väga vastukarva ja ehk isegi meeldib ja suudab Sind kuidagi "sulatada".

Minu tänased plaanid on kodu koristamine jälle. Isa tõi puid nii, et natukese korraldan siin ringi, katsun nad ukseesiselt õigesse kohta toimetada. Ja siis ilmselt vaatan telekat ja mõtlen Sinust. Sul on vabad päevad, kui meil pole pausi, oleksin ilmselt praegu Tallinnas või oleksime koos kuskil telkimas. Selline idee mul oli, et kuna sul pole korterit veel ja Anneli juures on ülerahvastatus. Oleksime läinud kuhugi põhjarannikule ilmselt.

Ma olen tihti mõelnud ka sellele, kui Sa ütlesid, et sa ei tahaks, et meil oleks ühiseid sõpru. Ma olen pisut mures sellepärast, sest sõbrad on ju toredad ja kui nad on meie ühised, siis oleks meil veel häid inimesi, kes elaks kaasa meile ja oleks toeks. Ehk nad mõistaksid meid ja aitaksid meil teineteist mõista, kui meil on arusaamatusi.

Täna ma meenutasin meie käiku Solarise katusele, kus me teineteist veidi lumega loopisime ja mind ei huvitanud, et mida keegi meist arvab. Sina oled mu nii julgeks teinud, mind üha vähem häirib teiste arvamus, sest minu kõrval on inimene, kes on mulle olulisem.

Viies päev

Reede oli nii uimane päev, et ... loobusin postituse tegemisest ja ütlesin endale, et kirjutan selle siis kui olen välja puhanud.

Pulm oli kena ja pidu tore. Terve peo aja vasardas peas mõte, et mingi hetk peaksin ma oma perele selgitama, et miks ma olen "poissmees" ja selleks ka ilmselt jään. Ja siis vaheldus see mõtisklusega sellest, et kas seda "väljatulekut" on mõtet planeerida, kui mul pole Sind. Ja selgeks ma seda ei mõelnudki.

Peojärgsel hommikul tegin väikse jalutuskäigu musukivi juurde läbi vihma ning kõik tundus nii masendav. Tagasi tulles ütlesin vanematele, et mul on tööasju vaja kiirelt ajada ning jätsin hüvasti.

Kõik see ootamine on nii piinav ning haiget tegev. Sõnumid, mida ma Sinult saan ajavad ind segadusse: kord on nad positiivse tooniga ja siis jälle ükskõiksed. Endiselt pole mul hinges aindustki, et mis meist saab. Et ma ei suutnud niisama vaikida siis ma natuke tülitasin Annelit facebookis. Võibolla ütlesin ma midagi, mida poleks pidanud. See kindlasti jõuab varem või hiljem Sinu kõrvu ja siis saad sa pahaseks mu peale.

Ma otsisin üles ühe vana tuttava ja hakkasin temaga MSNis suhtlema. Ta nimi on Kristo, elab Tallinnas. Viimati kui me suhtlesime siis ma ei teadnud ta nimegi, tal oli oma mees ja üldse jäi ta mulle positiivsena meelde. Nüüd on temagi elu muutunud ja ta jageleb mingitel teemadel oma endisega. Ma andsin talle oma Elisa numbri ka. Ja ta helistab mulle nüüd vahel, et rääkida. Aga eks neist jutuajamistest saan ma edaspidi siin ilmselt kirjutada.

Üks asi siis meie suhte kohta, millest ma reedesel päeval mõtlesin: me oleme toetavad teineteise suhtes. Küll võib olla, et me ei ole parimad lohutajad, kuid oma südames me teame, mida tunneme. Kui vaid me oskaks seda paremini väljendada.

Neljas päev ehk pulmapäev :)

Eile ... sain ma sõnumi. See tõi koheselt mu näole naeratuse, mida ma mitte kuidagi poleks suutnud ära hoida. Sundimatu hea meel ühest väiksest sõnast. Ilmselgelt oli mõju suurim just sellel, et see oli Sinult!

Ma loodan, et mu lootusi see nüüd asjatult veelgi kõrgemale ei tõstnud. Aga hetkeks tekitas küll tunde, et sadade aastate pikkune jää oleks kui sulama hakanud. Nii oligi mul terveks õhtuks hea tuju, kuigi ma saatsin veel lõpus ühe sõnumi, millele vastust ei tulnud (nagu kokku leppisime ei peagi igale sõnumile ilmtingimata vastama) siis loodan, et mu mõttest ei saanud Sa valesti aru. Kui mina olen valmis juba praegu meie suhet jätkama ja igatsen sind lihtsalt meeletult siis samas olen ma ilmselt valmis sulle ka veelgi enam aega andma. Aga eks selle vajaduses saame selgust hiljemalt 10 päeva pärast.

Täna ma ei saa üle ega ümber meenutamast meie käiku Helme kanti. Koobastesse minek jäi ära, mälukaardi unustasin fotokasse panna, kuid väikest jalutuskäiku Taagepera lossi juures ma ei unusta kunagi. Imelik, siis polnud ju veel teadagi, et mu õde seal võiks pulmad teha. Aga ei maksa otsida märke igast väiksest asjast ;) Ehk siis kõik need käigud, mis me oleme Viljandi lähiümbruses teinud, on olnud nii mõnusad. Ma tahaks neid veel ja veel ja veel. Ja rääkimata reisidest kaugematesse paikadesse, et sealseid matkaradu tallata ... koos :)

Kolmas päev

Eile õhtul võtsin üle pika aja kätte raamatu ... õhtu oli lihtsalt nii üksildane. Lubasin Sulle (mõistsin, et kui keegi seda blogi kunagi loeb üldse siis oled see Sina ja niimoodi ei ole vaja nimesid) ka eile, et ei tülita enam sind sõnumitega. See on mulle raske. Mõttes soovin ma sulle head ööd ja mõttes ütlen ka tere hommikust. Kell 10 Sinu tööpäeval mõtlen, et nüüd asud sa rügama. Hoian pöialt, et sul läheks hästi ja sa end seal ei vigastaks.

Täna hommikul lugesin üht artiklit selle Norra juhtumi kohta. Seal oli ära toodud ema ja tütre vaheline SMS-suhtlus. Enim jäi silma tütre sõnum, kus ta ütles emale, et isegi kui ma vahel halvasti käitun, ma armastan sind. Seda tahaks mina Sullegi praegu öelda. Ma soovin, et mu kätel oleks jõud kõik ühe paiga heaks teha. Ma teeks sulle pai ja sa tunneks, et mu armastus on tõeline ning vajalik Sulle. See on minu unistus.

Tänase päeva meenutus meie suhtest tuleb suhteliselt hilisest ajast. Olime Pärnumaal selle järve ääres ja ma muudkui filmisin sind. Üks hetk liikusin ma selg ees ja siis sa ütlesid, et ma oleks ettevaatlik. Videos on näha su näoilme ja see on ehtne hoolimine. Ma siiani ei usu, et see hoolimine on kuhugi kadunud.

Neeger tunneb sinust samuti puudust. Ta on minu külge klammerdunud ... ehk kardab, et minagi kaon ära?

Teine päev

Eile õhtul kobisin varakult voodisse. Telerist olid sisutühjad saated ja nii saigi mindud puhkama. Mõtlesin nagu ikka kõigele, mis olnud viimase aasta sees. Tahaksin täna 2 asja kohe mainida meie suhtest, mis jäänud eredalt meelde. Eks ma pärast kahetsen kui lõpus mõni puudu jääb, kuigi ma ei usu.

Esiteks mulle meeldis, et 2 väga olulist elusolendit leidsid kuude möödudes ühise keele ja leppisid teineteisega enamvähem. Eriti meeldis mulle kuidas Riho hoolitses Neegrikese eest, kui ta peale oppi taastus. Rihos on olemas kõik hea ja ilus, kui ta laseb sel vaid esile tulla. Teine asi ongi otseselt sellega seoses. Kui ma lollil kombel vigastasin oma silma, tuli ta minuga kiirabisse kaasa. Seal nägin ma esmakordselt temas sellist tõelist hoolimise pilku. Mul oli sel hetkel nii kahju, et ma meie ilusa õhtu olin rikkunud oma käpardlikkusega aga tundsin, et see on üks õige inimene minu jaoks. Nii avaski ta oma tee minu südamesse, kust siiani pole ma suutnud teda välja juhatada. Eks peamiselt seepärast, et ma lihtsalt ei taha. Väga tühjaks jääks mu elu ja hing :(

Aga pöidlad pihku ja ootame veel 12 päeva :)

Esimene päev

Esimene päev siis käes. Eile uinudes mõtlesin positiivseid mõtteid. Suutsin end veenda, et Riho teeb otsuse, mis jätab Meid alles.

Tänase päeva hea asi, meie suhtest: ta on mind muutnud paremaks. Ma tahan teda tutvustada oma perekonnale ja püsida tema kõrval seni kuni jalad kannavad, silmad seletavad jne :)

Eile kui ta rääkis oma kingituse planeerimisest ja hobustega sõidust - ma ei suutnud mõelda muud, kui et see on inimene, keda ma armastan. Ja tema kingitud pildi mosaiigi tahaks ma tema uude elamisse riputada. Natuke täiendada pilte, kindlasti peaks seal olema üks pilt meist mõlemast :)

Päev läbi vasardab peas mõte: et mingil juhul ei tohi juhtuda, et ta Meid käest laseb. Kui me mõlemad nutame sellises kurvas olukorras, siis me peaksime leidma väljapääsu. Väljapääsu lahkuminemisest.

PS. Annelile kirjutasin ka kirja. Salaja, Et uurida, kas ja kuidas olukord Rihol on. Või midagi sellist.

Taas on lootusetus ja nukrus hinges. Ahjah, täna saab aasta ka sellest, kui me Täpile matused korraldasime. :(

Start.

Justkui oleks täna esimene päev, kuid see on poolik. Seega on ka postitus kindlasti lühem.
Tallinnast koju sõites tahtis silm vägisi kinni vajuda sest magamata öö andis tunda. Isegi tümpsuvast rumeenia diskost polnud kasu. Õnneks jõudsin ühes tükis tagasi ja nüüd loodan, et uni ei tule enne 8t või 9t. Siis saaks magama minna ja tududa hommikuni.
Korter vajaks koristamist, ilmselt tuleb see jälle päeva võrra edasi lükata. FB-sse üritan üht videot üles laadida. Suur on aga ehk saab asja.
Muideks, ma arvasin, et Riho soovib pisut pikemat pausi aega. 2 nädalat on siiski suhteliselt lühike, arvestades, et minu plaanid on ju aastates. Loodetavasti on sellest kõigest kasu ning me saame jälle üsna pea teineteisele toeks ja heaks kaaslaseks olla. Pisut muret teeb aga tema ütlus, et tunded on jahtunud :(
Jääb vaid loota, et see on ajutine.

Hea on, et Anneli näis siiralt soovivat, et me asjad korda saame. Temaga hommikul kokku juhtumine oli üsna šokeeriv, ei osanud ma midagi seletada, hääl värises ja üldse oli tunne, et jookse minema.

Aga, et sisi ülesanne, leida iga päeva kohta 1 hea asi meie suhtest. Ma pean tunnistama, et see polegi nii lihtne. Nimelt on mul raske välja tuua üksikuid asju. Aga teeme otsa lahti: mulle meeldib tema elukutse. Arste ja kirurge alati kiidetakse, nad päästavad elusid. Kokad seevastu aga hoiavad inimesi elus :) hoopis suuremat hulka inimesi ;) Riho söögitegemine on ka minus tekitanud huvi proovida enamat kui vee või piimaga neljaviljapuder.